Kolisime

Hei armsad sõbrad, pikkade kaalutluste teel otsustasin siinse blogipesa jätta just siiamaale, kus see on ning uue blogipesa pisut teise kontseptsiooniga avada Wordpressis. Otsus ei tulnud üldse mitte lihtsalt ent kuna on ka teemasid, millest ma tahan pisut varjatumalt kirjutada (loe: teada, kes seda loevad), siis leiate meid nüüdsest siit. Olgu öeldud, et teemadepagas on nüüdsest palju suurem ja seetõttu saan ma loodetavasti ka tihedamini aega sinna midagi teie jaoks postitada. Loodetavasti kohtume teiega meie uues pesas! 

Ergo sünnilugu

Kuna hetkel on piltide osas väike kriis (loe: toas on pime ja õues on külm), siis tuleb hoopis meenutuspostitus. Sellest, mida ma siin pole kirjutanud. Kellel on nõrgad närvid või sünnitusest lugeda ei taha (vaatamata sellele, et ma midagi eriti rõvedat siia ei kirjuta) võite hea meelega edasi kerida või blogi kinni panna.

Alustan 22. märtsi õhtust, mil mul oli ülaseljas valus. Ise arvasin, et pingutasin lihtsalt päeval üle ent ämm küsis kohe, et kas nüüd läheme sünnitama. Naersin ta välja ja läksin magama. Poole nelja paiku öösel ärkasin selle peale, et mees tuli tegi musi ja sosistas mulle, et läheme täna sünnitama. Nojah, mõni minut peale seda hakkasid esimesed valud ja juba natukese aja pärast kohtusin tuntud härra Korgiga. Peale seda teatasin muidugi teistele, et nüüd tuleb puhata, sest me läheme varsti sünnitama. No mis te arvate, kas nad suutsid magada, otseloomulikult mitte, ometigi ärevus oli ju sees.

Umbes 11 paiku läksime haiglasse, valude vahe oli siis keskmiselt 2 minutit. Tõenäoliselt olin ma üsna sünnitaja nägu, sest pikemate küsimusteta hakati patsiendikaarti valmistama.

Peale selle valmimist sain valvetuppa, kus minu õnneks oli ämmakas, keda ma juba teadsin, Agnes Sinikas. Katsus mul avatust, vaatamata mind varem hirmutanud juttudele oli see lihtsalt pisut ebameeldiv. Avatust 2 sentimeetrit aga laps veel kõrgel, KTG näitas valusid iga nelja minuti tagant ja Agnes ütles, et koju tagasi ta mind enam ei saada. Kiitis veel, et olin tubli, sest ei tulnud liiga vara haiglasse. Saatsin ämma ja mehe koju puhkama ja sööma, sest arvasin, et sellise avatusega saadetakse mind sünnituseelsesse. Tuli hoopis välja, et mulle anti sünnitustuba number kolm. Tiksusin seal valutades, alguses raporteerisin olekust enda beebigrupi liikmetele ent umbes poole kahe paiku olid valud nii suured, et enam telefoniga kuskile kirjutada võimalik ei olnud. Iga kahe tunni tagant pidid nad mulle KTG'd tegema ja kuue tunni pärast (17.00) siis kontrollima, mis seis on. Ämmakas arvas, et läheb vähemalt tema vahetuse lõpuni, see tähendab siis kaheksani. Ktg näitas midagi, aga valud olevat ikka väga lühikesed ja seepärast ämmakas midagi kiiret ei oodanud ka. Külm oli, palav ka, päike paistis aknast sisse ja seega oli palatis tegelikult ikka väga külm. Sel hetkel, kui hakkasin valuvaigistite peale mõtlema (eelnevalt ütlesin ämmaemandale, et tahan tõesti vaid viimases hädas valuvaigisteid ja ta nõustus sellega) tuli mul välja veekott, lasin häiret, mille peale ämmakas kohale tuli. Kuna kest oli kõva, siis nägi ta palju vaeva selle katkilõikamisega. Veed olid rohelised. Siis ütles, et ta et nüüd on tõenäoliselt täisavatus ja nii see oligi. Seletas mulle ilusti, et kohe varsti peaksid pressid hakkama ja nii pea kui need hakkasid helistas mees, et on ämmaga kohal (ma palusin ämma sünnituse juurde). Mina seletada ei suutnud enam, et kuidas sünnituspalatisse tulla seega võttis ämmakas telefoni enda kätte. Nipiga sain mõlemad sünnitustuppa endale toeks. Ämmakas küll üritas mind külili pressima panna, ent mul läksid puusad sedasi krampi nii et palusin võimalust selili olla. Lubati pool tundi nii olla ja kui pea selleks ajaks välkuma ei hakka, siis pean külili pressima. Aga, hakkama ma sain, ämm hoidis kätt, mees pakkus vett ja 17.35 sündis siia ilma meie pisipoja Ergo. Talle järgi tuli sahmakas vett. Kõige valusamaks osaks pean mina siiski platsenta sünnitamist. Kuna ma aga kaotasin rohkelt verd ja platsenta sünnitamine oli pikk protsess sain nii emaka kokkutõmbeid soodustavaid kui ka vere hüübimist soodustavaid rohte. Loomulikult kisasin ma, et "ei taha süsti", aga sõnaõigust mulle ei antud. Kella kaheksaks oli meie pisike pere aga juba perepalatis.
Ergo oli sündides 53 cm pikk ja 4264 g raske. Peaümbermõõt oli 35cm.

Ärkasime talveunest üles!

Erinevatel põhjustel tuli blogisse pea kuu pikkune paus. Nüüd oleme tagasi ja loodetavasti motiveeritumad, rõõmsamad  ja tervemad! Jah, peamised põhjused olid tervis ja motivatsioonikriis ent nii on see viimasel ajal paljudel blogijatel olnud.
Esimeses postituses pärast pikka pausi näitan teile pilte ja luban, et juba varsti olen teie juures tagasi uute ja põnevate postitustega.