Ergo on nüüdseks hoius käinud vahelduva eduga peaaegu kolm kuud. Ma võin öelda, et ta on harjunud, vaatamata pikkadele eemalolekutele. Muidugi, kui ta on pikemalt kodus olnud, siis alguses mõtleb, kas rühma sisse astuda ent üsna kiirelt tabab ära, et seal on tegelikult tore.
Kasvatajad õnneks kiidavad Ergot ja minu arvates on Ergo kasvatajad ka väga toredad.
Õnneks on Ergo hoius selline nagu mina olin lasteaias, kasvatajate lemmik, naerusuine ja alati lohutab teisi, kui keegi on kurb. Ergol on nüüd näiteks hoius sõber, Demid. Demid pole väga kaua hoius käinud (ma arvan, et umbes kuu) ja Ergo käib ju isegi ideaalsetel nädalatel vaid kolm päeva nädalas kohal. Ma mäletan, et Demidi esimesel päeval oli ta väga kurb. Ma jõudsin Ergole järgi ja Demid nuttis lohutamatult, sest ta ootas oma ema endale järgi. Nüüdseks ei ole Demid sugugi mitte nii kurb kuigi ta on üks esimestest, kes hommikul tuuakse ja üks viimastest, kellele järgi tullakse. Miks ma aga sellest kirjutasin on lihtne põhjus. Ergo keeldus täna hoiust ära tulemast enne kui oli Demidit kallistanud ja talle tsau teinud. Teistest lastest oli täiesti ükskõik (kuigi nad olid koos suuremate rühma lastega ja kokku oligi neid kell viis alles vaid neli).
Mis mulle meie hoiu juures veel meeldib on see, et aknad on tänava poole ent osaliselt matistatud, mis tähendab, et ma saan läbi akna piiluda, kuidas kasvatajad lastega käituvad. Ja teate kui hea on vaadata seda, kui kasvatajad lastega müravad! Nad ei pea paljuks last sülle võtta, teda kallistada ja kõdistada. Sellistel hetkedel mõistan ma, et hoiu eest makstav raha läheb täiesti õigesse kohta!
No comments:
Post a Comment