Isadepäev

Isa tõstab õhku mind,

olen tema naerulind,

naeran salud kajama,

metsa valud ajan ma,

naeran tuppa päikese,

unest venna väikese.

Erika Esop Naerulind

Isadepäev on minu jaoks alati olnud oluline tähtpäev. Ma võin julgelt öelda, et mul on üks parimatest isadest maailmas. Peale kõige muu on tema sünnipäev alati isadepäeva vahetus läheduses.

Isadepäeval pole rahvatraditsioonis alust ja enamikus maades on seda hakatud tähistama 1970. aastatel, välja arvatud Ameerika Ühendriikides, kust tähtpäeva idee algupäraselt pärineb. Nõukogude Liitu kuulumise ajal üritati isade austamist ühendada armee aastapäeva ehk 23. veebruariga, millega toodi esile isade kui sõjameeste olulisus. Tänapäeval peetakse Eestis isadepäeva novembri teisel pühapäeval. Eestisse tuli isadepäev Soomest. Selle tähtpäeva sihiks on süvendada isade ja laste suhteid.
Eesti naisliit valib üldsuse pakutud kandidaatide hulgast aasta isa. Aasta isa kandidaadi perekonnas peab kasvama või olema üles kasvanud vähemalt kaks tublit last. Eesti kodanikust kandidaat peab olema ametitöös ja perekonna väärtustamisel hea eeskuju ka väljaspool peret. Peale tiitli saab aasta isa nahkköites rahvuseepose "Kalevipoeg".
Päeva tähistama õhutab meedia spetsiaalsete saadete ja tervitustega. Lapsed meisterdavad lasteaias ja koolis kaarte ning korraldavad isadepäevale kohase eeskavaga pidusid. Lapsed külastavad isasid ja vanaisasid ning viivad neile lilli ja väikekinke.

Minu isa on terve minu elu mulle toeks olnud. Me oleme koos nutnud ja naernud, rumalusi teinud. Lisaks koos tööd teinud ja juttu rääkinud. Isa on alati minu jaoks olemas olnud ja nii see ka jääb. Ma võin alati enda muresid talle kurta ja ma tean, et ta mõistab. Sageli kui ma enda vanematel külas käin, siis saadame Ergo minu emaga midagi tegema ja siis ise räägime isaga juttu. Eriti hea meel on mul näha, et minu isa on sama suurepärane vanaisa, kui ta on mulle olnud isana. Ergo käib vanaisa juures istumas ja kutsub teda Taaduks. Ma ise olen enda isale muidugi elu jooksul palju ehmatusi suutnud tekitada. Küll ma lõhkusin aknaklaasi ära ja hoidsin sellest seni kinni, kuni isa koju jõudis. Ühel teisel korral aga sõitsime õega rattaga ja kukkumise nii et saime kiirabiga sõita. Kiirabiautosse said tookord lausa meie rattad pandud, et need koju viia ja sealt dokumendid tuua. Mu isa on küll minu peale kuri olnud, aga ma ei mäleta, et ma oleks kunagi rihma saanud.

Ergo eest ma rääkida ei oska, milline on tema isa isana, aga mina näen küll, et ta on väga hea isa! Mängivad-müravad-teevad nalja. Enamiku ajast, kui Ergo enda isaga on ei näe mina niikuinii, mida nad teevad, sest teen ise prasjagu midagi muud. Eks kunagi kui Ergo suuremaks saab, siis küll ta ise räägib, milline tema isa on :)

Sel aastal tähistame me Ergoga tema teist isadepäeva. Eelmisel aastal ei teinud me midagi erilist, ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, miks. Sel aastal on meil aga natuke plaane. Nimelt on siis plaanis teha kaardid nii minu isale kui ka mu teisele poolele (eks ma valmis tulemit näitan ka). Ideeliselt siis joonistame näpuvärvidega paberile. Kui paber kuivanud, siis lõikan sealt Ergo käejälje välja ja kleebin selle teisele paberile.

Ütleme nii, et materjalid on ikka tõsine sääst. Suur prügikott oli juba kodus olemas, samamoodi paberid ja plastmasslusikas, millega topsidest värvi paletile tõsta. Palett oli Jyskis 9 senti ja näpuvärvid Selveris 2.20.