Ilmselgelt, mida külmemaks muutuvad ilmad, seda tihedamaks muutub ühistranspordi kasutamine. Meie Ergoga teeme seda väga tihti ja seetõttu on mul kogemusi igasuguseid. Positiivse poole pealt on nii, et kui minna käruta bussi, siis enamasti ikka pakutakse istet. Muidugi pakuvad istet pigem vanadaamid ent vähemalt keegigi. Samas on mul ka kogemusi, kus rahvast täis marsruuttaksos ei tahtnud keegi istet pakkuda ja lõpuks lihtsalt palusin ühel emal oma viieaastane sülle võtta.
Linnaliinibussid ja käru - hommik, kell on kuskil 8.30, lähed last lasteaeda viima. Astud bussi peale ja otseloomulikult ei lase keegi sind käru kohale. Kui julged sõnakese mainida, et äkki tuleksite eest ära, siis vaadatakse sind tigeda näoga. Kuidas sa ometigi julged hommikuse tipptunni ajal bussiga sõita!
Küll aga on mul õnneks enamasti õhtupoolikuti ja isegi kõrge bussiga vedanud. Ma küll enamasti ootan pigem madala bussi ära ent mõnikord on kiire või lihtsalt halb ilm. Sellisel juhul pakuvad tavaliselt abi noored vene mehed ja keskealised eestlasest naised.
Küll aga ei mõista ma osasid lapsevanemaid. Pühapäev, isadepäeva õhtu, vihmane ilm. Loomulikult tahavad kõik saada kiirelt linnast koju. Ja siis, oleks veel lihtsalt niisama kõrge buss, aga selle totra keskel oleva käsipuuga (kes on lasnamäe bussidega sõitnud, need teavad). Üks ema otsustab enda käru parkida täpselt selle käsipuu vastas olevale käru kohale risti. Mina olin teine käruga siseneja ja minu seljatagant tuli veel üks noor ema oma mehega. Julgesin öelda, et "Vabandust, siia peab kaks käru veel mahtuma" kui sain vastu laviini sõimu mille hulgas oli "Peab või? Kes ütleb, et peab, kuidas te julgete minuga nii rääkida!" Sain mina peale ja kuigi ma teadsin, et tõenäoliselt olen esimene mahamineja paigutasin end siiski uksest kõige kaugemale. Teine noor ema tuli veel peale ja palus, et äkki saaks naisterahvas enda käru teisele eest liigutada, tema sai vastu "No ega ma enda käru ei liiguta! Mu laps on siin ja ma ei hakka kuskile kaugemale minema! Hoian enda käru seal, kus tahan" Kuna ta enda käru ei liigutanud, siis pidi teine noor ema ikka punnima, et käruga mööda mahtuda ja juhtumisi läks tigetseja lillede vastu, kes nõudis kohe, et neiu need kinni maksaks. Kui noor ema julges öelda, et ega ikka ei maksa küll, siis kuulsime pika jutu sellest, millised need noored emad ikka on.
Maakonnaliinibuss. Kuna need bussid on alati kõrged, siis umbes 98% juhtudest saan ma ise Ergo ja käru bussile tõsta. Tihtipeale on veel need istekohad, kus peaks lapsega istuma ära võetud, aga ausalt öeldes on see ikka võrreldes linnaliinidega köki-möki. Mõnikord ikka satub toredaid inimesi ka bussi ja nad siis teevad Ergole nägusid ja aitavad bussi peale/maha.
Rong. Suunal Tallinn-Tartu või vastupidi. Igal Tartus käimise korral vähemalt ühel otsal aitab keegi mind maha/peale. Üldiselt olen enda asjad nii sättinud, et oleks võimalikult lihtne ka ise maha minna/peale tulla. Ma ei jõua madalaid diiselronge ära oodata! Muidu on rongi peal alati vahva, isegi esimeses klassis pole ma etteheitvaid pilke kohanud. Teises klassis õnnestus meil aga ükskord seltskonna ratturitega ühes vagunis sõita ja muuhulgas tahtis näiteks Jaak Mae Ergo käest patsu saada. Onud tegid muudkui nägusid. Muide, parasjagu kui nad rongi peale tulid andsin ma Ergole süüa ja hellitavalt nimetasid nad seda vagunit toitlustuspunktiks. :D
Kokkuvõtvalt võin öelda, et ega tegelikult bussiga sõitmine nii hull ei olegi. Natukene tuleb külma närvi kasvatada ja vajadusel kasvõi kolm korda paluda eest astuda või peale aidata. Mina aga valisingi enda käru selle järgi, et võimalikult lihtne oleks ühistranspordiga liigelda. Ja eks ta tegelikult kipu pigem nii olema, et negatiivsed kogemused jäävad pikaks ajaks meelde ja positiivsed kustuvad üsna kiirelt.
Teie, lasteta reisijad, mida arvate lastega ühistranspordi kasutamisest? Lastega reisijad, millised on teie kogemused olnud?
3 comments:
Ma olen ÜHE korra ainult sõitnud hetkel ja sain selle kogemuse osaliseks, kus inimesed vankri koha peal seisavad, mulle otsa vahivad ja eest ära ei tule. Ehk siis pean ise vaatama, kus ma ruumi leian. :D
Ootan huviga veel kogeda midagi nii idiootset, sest miskipärast on mul tunne, et see ei olnud viimane kord. :D
Ma juba kujutan ette kahte varianti mis toimuma hakkab kui ma lõpuks lapse endast välja pressin:
1) ma lähen hullult dramaatiliseks ja hakkan vihastajate peale möirgama
2) hakkan dramaatiliselt hormoonidest nutma
Muid variante ma ette ei kujuta enda puhul, sest vaikselt ma sellist asja ilmselt ära ei kannataks.
Aili, ma kõigepealt nuuksusin omaette, siis tuli periood, kus möirgasin. Nüüdseks olen nii hästi koolitatud, et ütlen midagi eriti iroonilist. Mõnikord jään kohe nimme käruga ukse ette seisma ja peatuses eest ka ei tule. Eks te siis vaadake ise kuidas mööda mahute, kui minule kohta ei tekita.
Kui mul on aga hea tuju, siis palun kolm korda eest tulla ja kui siis ka aru ei saa sõidan lihtsalt julmalt käruga jalgadesse. Ühe korra sain küll kommentaari, et kas mina maksan nüüd tema riiete keemilise puhastuse eest aga ma ütlesin seepeale: "Kui teie ei kuula, siis mul ei jäägi muud üle kui niimoodi selgeks teha eest tulemise vajadus."
Post a Comment