Ma tahan enda lapsest kasvatada teistega arvestavat ja viisakat noormeest ent see on üsna keeruline kui inimesed ümberringi käituvad ebaviisakalt ja näitavad välja halba eeskuju.
Esimene ja minu arvates elule lausa ohtlik punkt on tee ületamine. Nimelt selgitan mina Ergole peaaegu alati, miks me ei lähe punase tulega üle tee ja miks peab ka siis veel vaatama vasakule ja paremale. Ei, ma ei selgita seda sosistades vaid üsna kõva häälega, sest teadugipoolest on tänaval ka automüra. Siis aga tuleb mõni "tarkur" ja läheb valel ajal üle tee. Kas tõesti on siis nii raske vähemalt laste juuresolul ära oodata roheline tuli? Meie kodu juures on üks lühike jupp ülekäigurada, millest üle sõidavad autod väga harva. Jah, õhtusel ajal kui lapsi ei liigu lähen tihti ka mina siis üle, kui autosid ei tule. Päevasel ajal liigub aga lapsi siin palju, on ju see ülekäigurada täpselt koolimaja ees. Kord sattusin ma peale juhusele, kus isa lapsega läks üle tee ja ema jäi, nagu minagi, rohelist tuld ootama. Hiljem edasi kõndides kuulsin, kuidas laps ütles, et isegi õpetajad lähevad siin punasega üle. Ausalt, minu mõistus keeldub sellist asja aksepteerimast. Huvitav kas need õpetajad tahaksid et nende lapsed mõne ülekäiguraja kohta nii räägiksid? Või kust tuleb selline mõte enda koolimaja ees valel ajal üle tee minna?
Järgmine oluline teema on minu arvates bussi sisenemine ja sealt väljumine, samuti istekoha pakkumine. Just täna bussiga sõites nägin ma tüüpilist Tabasalule omast käitumist. Hulk lapsi arvavad, et bussijuht peaks tagumise ukse lahti tegema. Te küsite miks? No ikka selleks, et saada endale kiirelt istekohad. Õnneks aga bussijuht seekord ust lahti ei teinud nii et istekohad said tublid järjekorras ootajad. Pealegi peavad õpilased enda õpilaspileti või ühiskaardiga sõidu registreerima. Linnaliinibussides on muidugi see sisenemine-väljumine ja istekohad eriti tõsine teema. Ma olen tegelikult ühe korra sellest juba kirjutanud ka, aga no ma tõesti ei saa aru, miks on vaja kohe kui buss seisma jääb bussile tormata. Täna näiteks, Ergo oli mul käruta nii et te võite ette kujutada kui raske seismine on. Kristiine juures aga kaks noort tüdrukut tormasid samal ajal bussi peale, kui teised alles maha tulid. Ei, nad ei olnud algklasside õpilased, vaid hoopiski enamvähem vanuses 15-16. Üks meesterahvas hakkas nendega bussi peal pragama ka, et enne tuleb ikka noored emad bussi peale lasta! Küll aga üks teine noor neiu tõusis püsti ja lasi meid istuma, siinkohal suur tänu talle! Ma olen muidugi linnaliinibussides kohanud ka sellist olukorda, kus samal ajal kui sina just istuma hakkad lükkab ruttu keegi enda koti sulle istumise alla, sest tema ju oli ometigi seal enne! No nagu ikka, siis pean käru teemat ka puudutama, nimelt ei taha just väga paljud aidata. Teie, kes te pole varem võibolla noort lapsevanemat aidanud, siis proovige korra. Mina näiteks aitasin ühte noort ema ja te ei kujuta ettegi, millist rõõmu oli tema silmades näha! Ta oli tagasihoidlik, jäi viimasena bussi pealt maha tulema ja mitte ükski teine inimene ilmselgelt ei plaaninud teda aidata. Ma olen teisi lapsevanemaid aidanud ka siis, kui olen ise näiteks enne bussi peal olnud, ka siis aitan, kui kõnnin lihtsalt bussipeatusest mööda.
Istekohtadest veel niipalju, et kui minu tervis vähegi lubab, siis pakun istet nii lastele (ka algklassiõpilastele), vanadele inimestele (ma mõtlen tõesti vanureid, mitte kibestunud pensionäre) kui ka rasedatele, samuti saab minu istme endale inimene, kellel on silmnähtavalt halb olla.
Elementaarne viisakus on ilmselgelt ka tervitamine ning hüvastijätmine ja tänamine. Ergole on selge, et bussijuhti tervitatakse ning esimesest uksest väljudes öeldakse "aitäh". Lastehoidu minnes tervitame alati ja sealt lahkudes ei jäta Ergo kunagi tsau tegemata. Paremaid sõpru kallistab ja teistele lihtsalt lehvitab.
Veel üks viisakuse teema on minu arvates söömine. Eriti poodides-bussides ja mujal avalikes kohtades. Ma tean, et on mõned lapsevanemad, kes annavad lapsele poes küpsise/jäätise/joogi või üleüldse, mis iganes asja kätte ja siis ideaalis maksavad selle eest kassasse. Ergo pole poes saanud mitte midagi süüa ega juua, sest ta peab kannatama seni, kuni mina olen asja eest juba ära maksnud. Üldjuhul ei ole minu arvates ka bussi peal söömine aksepteeritav ent mõned erandid siiski on. Näiteks pika sõidu ajal lapsele süüa andmine või lühikese sõidu ajal millegi näksimine. Küll aga veendun ma alati selles, et söök, mida talle annan ei eritaks lõhna. Tõenäoliselt kõik meist on sõitnud bussis ajal, mil keegi on söönud näiteks kartulikrõpsu. Ka krõbisevad pakendid ja igasugused pudelid katsun juba enne sõidu alustamist avada. Seda kõike ikka selleks, et teisi reisijaid mitte häirida.
Ma ei saa garanteerida seda, kuidas Ergo käitub näiteks 15 aasta pärast, ent ma annan endast parima, et kaaskodanikud mõtleksid: "Vaat, kus on viisakas poiss, tõenäoliselt on ikka hästi kasvatatud".
Millised kaaskodanike ebaviisakused teid enim häirivad? Kui tihti ja kellele pakud bussis istet?
9 comments:
Mina lähen ka liinibussidel alati esimesest uksest välja, et saaks juhti tänada.
Halb kogemus linnaliini bussiga oli siis kui olin 34ndat nädalat rase, jubeda seljavaluga ja keegi ei pakkunud bussis istet. Mul oli kolm peatust ainult sõita, aga isegi see oli jube piin.
Mulle üllatuslikul kombel pakuti raseduse ajal põhimõtteliselt sellest hetkest alates istet, kui kõht tekkima hakkas. Üllatav oli see eriti seetõttu, et minu suure kõhu aeg jäi ju paksude riiete sisse.
Küll aga olen ma näiteks saanud sõimata selle eest, et püsti ei tõuse mõne kibestunud pensionäri käest. No katsu ise püsti tõusta, kui tervis jukerdab, ninast voolab verd ja selline tunne on, et kukud kohe pikali, kui püsti tõused.
Kunagi enne lapsi elasin Tallinnas Tulika tänaval, Sõle ristmiku lähedal. Tee 4 sõidurajaga ja tiheda liiklusega, ja kord täpselt minu juures jooksid üle tee ilmselt vanaema lapselapsega, selline eelkooliealine äkki. Ja vanaema veel kiitis last, et tubli oli :O Mul jäi ikka karp nii lahti, siiamaani veel mitu aastat hiljem mõtlen, et oleks pidanud midagi kurja kohe ütlema, ei saa siis lapsega 100m ülekäigurajani minna.
Viimaseid nädalaid rasedana korra marsaga sõites mulle istet igatahes ei pakutud, kuna mul halb iseenesest olla ei olnud, siis olin nii uhke ka, et kedagi ei palunud, ja seisin ainukese seisjana paarkümmend minutit, kuni keegi maha läks.
Samas nt trollis kõhuga sõites tahtis üks muldvana tädike mulle istet anda, keeldusin ja siis üks neiu tõusis ja kutsus kaugelt istuma.
Mina olen oma 1a2k juba harjutanud seda, et iga kord kui auto tuleb, siis tuleb käest kinni võtta. Kuna ma elan tupiktänavas, siis liiklust vähe ja on hea harjutada. Õnneks on ta siiani olnud mõistlik laps ja leppinud käest kinni hoidmisega.
Minu vanaema oli meie lapsepõlve ajal see valest kohast üle tormaja, tegelikult on praegugi ent nüüd juba mõistab, et ikka lapselapselaste ees ei peaks nii käituma.
Ergo juba teab, et kus on autotee sinna ei tohi minna ja üle autotee minnes peab käest kinni hoidma.
Nüüd juba näitab ise "Autotee" ja raputab pead.
Buss on üks tõeline vaenu allikas - liiga palju erinevate mõttemaailmatega inimesi koos liiga väikse ala peal! :)
Tartu oli selline mõnus pisike linn, kus sai enamik asju aetud ilma bussi abita ja viimastel aastatel sai seda väga vähe kasutatud. Eriti veel siis, kui teine laps sündis. Aga vahel ikka pidin bussi peale minema ja hoidsin alati hinge kinni, et see reis saaks kiiresti läbi. Öeldakse küll, et need tänapäeva noored on hukas, kuid vaadates teie kommentaare, siis viimase 10-15 aastaga pole sittagi muutunud - on nõudlikud vanainimesed, ülbed noored ja kasvatamatud lapsed.
Ma isegi ei saa enam kurjaks sellise käitumise peale, sest ma tean, et mina ei saa seal midagi muuta. Küll ma saan OMA lapsi harida, et nendest ei tuleks hoolimatud inimesed, vähemalt seegi! :)
Nõustun lausa 110%!
Isegi siis, kui ma olen üksi, ootan ALATI rohelise tule ära! Ma tean seda olukorda, olen selles isegi viibinud. Päris nõme on teha lapsele selgeks, mis on õige ja mis on vale, näiteks nagu punase tulega tee ületamine. ÕNNEKS Kohilas valgusfoore pole, kuid linnas käies on alati keegi, kes tormab üle tee..
Eileen on küll alles beebi aga ma olen juba praegu endale südameasjaks võtnud, et talle liiklusohutus korralikult selgeks teha. Eriti kuna Prantsusmaal minnakse kogu aeg punasega üle tee. See et keegi rohelist ootaks on haruldus. Lapsed-vanurid-õpetajad klassidega, kõik punasega. Mina üksi olen see "idioot" kes ootab. Üks päev käisin ämma ja lapsega jalutamas. Ämm hakkas punase tulega vankrit üle tee lükkama ja kui ma kurjaks sain siis vastas " aga ta ju ei saa aru nagunii". Mis vabandus see on üldse. Auto võib ju ikka kuskilt tulla.
Jube raske on ikka üritada hästi kasvatada kui kogu ühiskond vastu töötab
Jaanika, tõepoolest, meie saame vaid enda lapsed viisakateks ja hoolivateks kasvatada. Ma olen muidugi paar korda bussis võõrastele lastele ka paar kurjemat sõna öelnud ja olen kuulnud kuidas ka teised täiskasvanud, ning mõnikord isegi lapsed, korrale kutsuvad.
Norah, tõepoolest, mõni jookseb isegi autode vahelt üle tee. Mul vanemate juures on nüüd ülekäigu rada, aga bussipeatusest pisut kaugemal (selline väike külake on) ja inimesed lähevad bussi eest(!) üle tee.
Britt, no mina samamoodi ei saa aru. Mis vabandus on seegi, et autosid ei tule? Ma olen läinud üle ülekäiguraja ja pidanud käruga tagasi tõmbama, sest mingi hull tuleb kihutades. Eestis vähemalt lasteaia/klassiga kuskile minnes enamik õpetajaid õpetavad, et ei tohi valel ajal ja valest kohast üle minna.
Post a Comment